Minu lemmikraamat

 Mulle meeldib raamatuid lugeda. Ent ma pole väga selline inimene, kes vabalajal ei leia muud tegevust, kui kodus raamatuid lugeda. Mitte, et ma ei viitsi, vaid mul on palju teha ja selle vähese aja mis mul vaba on, tahan koos pere ja sõpradega veeta. Aga suvel saab seda asja muidugi ka parandada. Kirjanduse õpetaja annab ka kindlasti mitut erinevat raamatut suveks. Kui raamat on põnev ja huvitav, siis ma olen suuteline korraga raamatu läbi lugema. Üks selline väga põnev raamat oli "Iseenda laps" ja usun, et see on parim raamat, mis olen seni läbi lugenud. Väiksena oli mul kindel lemmik IlonWiklandi "Sammel, Epp ja Mina". Ma ei väsinud, seda raamatut lugemast, lõpuks oli see mul täiesti peas.

 Nagu juba eelnevalt ültesin on minu lemmik raamat "Iseenda laps". Raamatu autor Airka Harrik on sündinud 28.veebruaril 1995, lõpetanud Pelgulinna Gümnaasiumi kunstiklassi ning jätkab õpinguid Tallinna 21. koolis. “Iseenda laps”, mille kirjutamist alustas ta 13aastasena, on tema esikromaan ning esimene osa samateemalisest triloogiast.
  Lühikokkuvõtte raamatust.
Raamatu “Iseenda laps” kangelanna, tavaline Tallinna koolitüdruk Annika seisab ühel hommikul kummaliste valikute ees. Enesele ootamatult naaseb ta oma sünnieelsesse aega, armub siniste juustega noormehesse, kes osutub vaimuks, võitleb müstiliste olenditega ning tema missiooniks saab päästa maailm läbi selle, et sünnitada …. iseennast.
 Et saaks rohkem aimu, lisan ka põneva lõigu raamatust.
"Ja kus su keha siis on? nõudis ta.
Seal, eemal, osutasin ma sinna, kus rabelevat ja sõimavat Jörgenit kinni hoiti.
Vanake ei pööranud meile enam mingit tähelepanu ja hõljus üllatavalt kiiresti sinnapoole, kuhu ma just osutanud olin. Mõtlesin tol hetkel, et veel kuu aega tagasi poleks ma uskunudki, et minuga kunagi üldse midagi sellist juhtuda võiks - vaimud, Kuuhundid, Valvurid, Ülemiste Vanake, kuulsuste sarnased golemid... Jube! Kuid nüüd olin ma ka ise selle maailma liige. Tagasiteed polnud ja see tundus isegi kuidagi loomulik"

Raamatuid lugema! :)

 Vastukaja ilmunud teosele on isegi rohkem kui mõne vanema, staažikama ja nimekama autori raamatule.
 Soovitan minagi raamat läbi lugeda kõikidel, kes vähegi “taluvad” praegu moes olevat ulmeliste elementidega noortekirjandust ning keda huvitab kirjutajate uue põlvkonna tulek. Lugedes tekkis mul igatahes mõte, et kui meil leidub nii noori, andekaid ja innustunud kirjutajaid, siis nutt ja hala eesti ilukirjanduse peatsest väljasuremisest on ülepingutatud.